Listeria monocytogenes üldine iseloomustamine ja listerioos
Kõik toiduained sisaldavad vähemal või suuremal arvul mikroorganisme. Ebasoovitavate mikroobide kasv ja areng toiduainetes võib põhjustada majanduslikke probleeme ja otsest ohtu tarbija tervisele.
| Pildil on näha Listeria monocytogenes morfoloogia. L. monocytogenes on väike, grampositiivne, fakultatiivselt anaeroobne pulgakujuline bakter, mis on varustatud mitmete viburitega ehk tegemist on liikumisvõimet omava bakteriga. Riik: Bacteria Klass: Bacilli Selts: Baccillales Sugukond: Listeriaceae Perekond: Listeria Liik: Listeria monocytogenes Allikas: Kood 04 |  |
Listeeriaid tuntakse listerioosi-nimelise haiguse põhjustajana. Tegemist on zoonootilise haigusega, millesse nakatuvad nii loomad kui inimesed (Roasto et al., 2006). Hoolimata Listeria monocytogenes´e põhjustatud haigusjuhtude vähenemisest kogu maailmas, on tekitaja toidumürgistusi esilekutsuvatest patogeenidest kõige raskemini kulgevate infektsioonide põhjustaja ning hõlmab 27,6% kõikidest toiduga ülekanduvate haiguste surmaga lõppevatest juhtudest (Fang ja Lin, 1994). L. monocytogenes´e laia leviku tõttu looduses puutuvad inimesed temaga sageli kokku, kuid sellega ei kaasne ilmtingimata infektsiooni. L. monocytogenes esineb sageli tervete inimeste roojas, mis viitab, et organismiga kokkupuutumine on sage. Uuringud on näidanud, et koguni 5% inimestest kannab gastrointestinaaltraktis listerioosi tekitajaid. Alates ajast, mil inimeste listerioosi esmakordselt kirjeldati, tuntakse listerioosi haigusena, mis esineb harva, kuid nagu eespool öeldud, lõpeb sageli patsiendi surmaga. Täiskasvanutel väljendub listerioos tõsise haigusena nagu meningiit, septitseemia, bakterieemia, endokardiit, konjunktiviit ning gripitaoline haigus (palavik, värinad, iiveldus, krambid, oksendamine ja diarröa). Gastrointestinaalseid sümptomeid esineb ühel kolmandikul juhtudest. Listerioosi riskigruppi kuuluvad rasedad, vastsündinud, vanurid, organ-transplantaatidega patsiendid ja immuunpuudulikkusega inimesed. Immuunsüsteemi nõrkust põhjustab patsientide ravi kortikosteroidide ja antimetaboliitidega. Inimesed, kes kannatavad krooniliste haiguste all, nagu vähkkasvajad, diabeet, südamehaigused, AIDS või alkoholism, arvatakse samuti riskirühma. Listerioosiga seonduvad lisaks eeltoodule krooniline keskkõrvapõletik, sarkoidoos, astma, haavandiline käärsoolepõletik, aplastiline aneemia, idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur jt. Vanus omab listerioosi puhul olulist rolli. Haigestunute seas on suremus kõige suurem üle 60-aastaste inimeste hulgas – 63%, kusjuures alla 40-aastaste patsientide suremus on ligikaudu 11%. USA-s teostatud uuringud näitavad, et aastas esineb 1092 listerioosijuhtumit, millest surmaga lõpeb 248. Listerioos on harva esinev haigus, kuid suremus sellesse on suur (23–35%). Vastsündinute listerioos võib olla varane või hiline. Varase listerioosi puhul on nakatumine toimunud platsenta kaudu juba emakasiseselt. Hilise listerioosi puhul saab laps nakkuse sünnitusteid läbides või haiglas. Kaks kuni kolm nädalat pärast sündi ilmnevad ajukelmepõletiku e meningiidi nähud, harvem võib esineda sepsis e veremürgistus (Karki, 1998).
| Vastsündinute listerioosi nahavorm. Nahal hulgaliselt petehhiaid ehk täppverevalumeid Allikas: kood 05 |  |
L. monocytogenes on väike (diameeter 0,5 µm, pikkus 1–2 µm), grampositiivne, fakultatiivselt anaeroobne pulgakujuline bakter, mis on looduses laialdaselt levinud. Listeria on võimeline ellu jääma ja kasvama nii pinnases kui vesikeskkonnas. Perekond Listeria koosseisu kuulub kuus liiki: L. monocytogenes, L. innocua, L. seeligeri, L. welshimeri, L. ivanovii ja L. grayi. Perekond Listeria liikmeid eristatakse üksteisest biokeemiliste omaduste alusel: nitraatide ja nitritite reduktsioon, β-hemolüüs, mannitoolist happe tootmine, tüved ei hüdrolüüsi karbamiidi ja ei produtseeri indooli. Aeroobsetes tingimustes on kõik tüved võimelised kasvama glükoosi sisaldavas toitekeskkonnas, moodustades ainevahetuse lõpp-produktidena laktaati, atsetaati ja atsetooni (Rocourt ja Buchrieser, 2007). L. monocytogenes ja L. innocua on omavahel väga sarnased, sest nende 16S rRNA erineb ainult kahe aluspaari poolest 1281-st. Identifitseeritud on L. monocytogenes`e 17 serotüüpi ning nendest omakorda kolm serotüüpi (4b, 1/2a ja 1/2b) on ~96% iniminfektsioonide põhjustajaks USA-s. Inglismaal tehtud uuringute alusel võib väita, et domineerivateks inimpatogeenseteks serogruppideks on 1/2, 3 ja 4. Serotüpiseerimist peetakse listeeriate puhul väikese eristamisvõime tõttu vähemoluliseks tüpiseerimise meetodiks. Konventsionaalsetest tüpiseerimise meetoditest on võimalik rakendada veel faagtüpiseerimist, bakteriotsiintüpiseerimist ja antibiootikumidele tundlikkuse alusel tüpiseerimist. Tänapäeval on rohkem levinud eelkõige molekulaarsed tüpiseerimise meetodid, millest omakorda pulseeriva välja geelelektroforeesi ja MLST-d (multilocus array hybridization) peetakse L. monocytogenes’e tüvede tüpiseerimisel kõige täpsemateks e genotüüpe eristavamateks.
L. monocytogenes on tänapäeval toidu kaudu levivatest patogeenidest üks olulisemaid. Listeria monocytogenes`t on isoleeritud piimast ja piimatoodetest, lihast, kala- ja linnulihast ning nendest valmistatud toodetest, toorestest juurviljadest jne. Toidupõhise listerioosi vältimiseks on vajalikud põhjalikud teadmised haigusest, vastuvõtlikest inimestest, organismi levikust keskkonnas, tootmiskeskkonnas ning erinevates toitudes. Listeeriate leviku oht lihatoodetega on suurenenud seoses kuumutamata ja vähekuumutatud sea- ja veiseliha ning kalatoodete populaarsuse suurenemisega tarbijate hulgas (Berziņš et al., 2007). Uuringutega on leitud, et eelkõige pika säilivusajaga, vaakumpakendatud, suitsutatud kalalihast valmistoidud on oluliseks riskifaktoriks inimeste haigestumisel listerioosi (Farber ja Peterkin, 1991; EFSA 2009). Erilist tähelepanu tuleb pöörata toorestele ja söögivalmis (RTE) mereandidele ja kalatoodetele. Pehmete juustude pH (>5,5) soodustab listeeriate kasvu ning seega on nad piimatoodetest oluliseks listerioosi riskifaktoriks. L. monocytogenes´t võib vähemal hulgal leida ka värsketelt köögiviljadelt, samas madala happesusega tomat ja porgand ei ole listeeriate kasvuks sobivad.
Riskifaktorid, mida seostatakse kõige sagedamini listerioosipuhangutega:
valmistoidud ja toidud, mis eeldavad madalatel temperatuuridel säilitamist;
millel on pikk säilivusaeg;
mille valmistamisel ei kasutata listeritsiidset töötlemist;
mille tootmisel on suur töötlemisjärgne kontaminatsiooni oht;
mille koostis soodustab listeeriate kasvu;
toidud, mida tarbivad immuunpuudulikkusega inimesed või rasedad.
Toidud, mida kõige sagedamini seostatakse L. monocytogenes`e kontaminatsiooniga, on teatud lihatooted nagu suitsulõhe, viinerid, pasteedid, lihapirukad, fermenteeritud toorliha vorstid jne. Piimatoodetest tuleb kindlasti mainida pehmeid juuste, pastöriseerimata joogipiima ja kuumtöötlemata piimast valmistatud toite. Oluliseks L. monocytogenes`e allikaks on olnud ka salatid, kapsa- ja porgandisalat, ubade võrsed jne (USDA, 2001; FSAI, 2005).
Listeria monocytogenes võib kasvada temperatuurivahemikul –0,4 °C kuni +<45 °C (psührotroof) ning pH vahemikus 4,1 kuni 9,6, mis viitab sellele, et tekitaja võib püsida toiduainetes ja tootmiskeskkonnas eluvõimelisena väga pikka aega. Laboratoorsetes tingimustes on leitud, et kasutades pastöriseerimise miinimumtemperatuure, võib L. monocytogenes püsida eluvõimelisena temperatuuril
Peamised faktorid, mis mõjutavad L. monocytogenes`e kasvu ja eluvõimet toidus, on temperatuur, pH ja vee aktiivsus (aw). Sarnaselt teiste bakteritega on L. monocytogenes`e vastupanujõud teatud keskkonnast tulenevale mõjule kõige suurem siis, kui kõik teised kasvutingimused on optimaalsed. Samas on aga tõestatud, et eelnevalt stressisituatsioonile allutatud rakud (nt subletaalsete temperatuuride rakendamine enne tööstuslikku kuumtöötlemist) võivad olla täiendavatele stressifaktoritele suurema vastupanuvõimega. Eeltoodu kehtib tõenäoliselt ka desinfitseerimisainete alakontsentratsioonide rakendamisel, mis võib lõppeda sellega, et tekivad desinfektantide suhtes resistentsed L. monocytogenes tüved, mis on sageli ettevõttespetsiifilised ("house flora") ja põhjustavad korduvaid probleeme ettevõtte tootmishügieenis (Lou ja Youself, 1999).